Marina Abramovic – 3 põlvkonda perfonksimutt …

…Ehk asusin tööle.

hakkame lõpetama

Ma lihtsalt PEAN ennast kokku võtma ja seminaritööd kirjutama!

Lumine

Vahepeal olen tegelenud illusioonide loomisega, mis minu vaatenurgast tähendab enamjaolt kostüümi liigutamist. Kuid siiski on tegu huvitava projektiga. Tahaksin loota talle pikka iga.

Kontseptsioon, kostüümid: Marit Ilison
Lavastus, teostus: Katrin Essenson, Triin Lilleorg, Sandra Palm
Video: Emer Värk
Originaal heli: Andres Lõo
Kestus: 20′

Layout pildid

Pilte näeb siit:

“Layout” tuleb taas!

Seekord Kanuti Gildi SAALis!

SANDRA PALM “Layout”

Covers rely heavily on layout skills to compete for visual attention.

Idee & lavastus: Sandra Palm
Esitus: Triin Lilleorg, Martin Sookael
Video: Martin Sookael
Heli: Ando Naulainen
Kestus: 20′

Marit Ilisoni näituse „Lúmine“ avaPerformane

Plektrum Festivali raames-

Sellel reedel, 25. septembril, kell 19.00 avab EAST galeriis (Pikk tn. 36) uksed Marit Ilisoni näitus LUMINE.

Näituse audiovisuaalne avaPerformance!

Muusika Andres Lõo
video Emer Värk
tantsijad Katrin Essenson, Triin Lilleorg, Sandra Palm.

Uue Maailma Tänavafestival – 5-6 september

Diu Diu Diu

Higiste ja kleepuvatena loksusime bussis Kasoli (Himachal Pradesh) suunas, kui mu pilk Lonely Planetit lehitsedes jäi juhuslikult vaatama imekauneid fotosid India randadest. Ütlesin Martinile, et järgmine kord Indiasse tulles tuleb kindlasti ka ookeani äärde minna. Martin mõtles korra ja vastas, et aga me võime vabalt ju nüüd ka minna.
Järgmine hetk istusime Alpine Quest House restoranis Kasolis ning juba ma uurisin lähima ranna leidmise eesmärgil kaarti. Vaatasin, et tundub nagu lähim oleks mägedest sõita Gujarti maakonda ning tundub nagu siin oleks mingi vahva saar nimega Diu. Uurisin Lonely Planetist järgi ning selgus, et ongi olemas üks tore ja mitte väga rahvarohke palmisaar Diu. Mõeldud tehtud. Nii asusimegi Diu poole teele.

Tegelikult pole Indias läbi Himaalaja üldse lihtne reisida. Esialgu loksusime ühe päeva bussis nii, et ma terve sõidu oksendamise äärel olin, siis loksusime teise päeva rongis, millel kitsad rööpad ja, mis nii pisike, et istumisruumi vaevu taguotsa jaoks jagus. Tervis juba päris käest ära, jõudsime Delhisse ning andsime natuke alla ja võtsime siselennu Ahmendabadi. See oli õnnis hetk. Lennujaam oli puhas ja ilus ning WCs oli paberit. Tundsime end hetkeks jälle inimestena. Kuid õige pea pidime tagasi Indiasse astuma ja see juhtus Ahmendabadi saabudes, kui sealt pärast pikka jauramist lõpuks rongi peale saime. Rong sõitis öö otsa Verala suunas ning ühes vahes magas 6 inimest. Jõudsime Veralasse kell 6 hommikul ja olime mõlemad juba üsna kurnatud. Sealt õnnestus meil saada ajalehti kohaletoimetava minibussi peale, mis meid Unasse viiks. Selles minibussis oli peale meie veel 17 meest. Kõik justkui kilud karbis, sõitsime suure hooga Una poole, kust Diuni on veel 8 kilomeetrit. Unast võtsime riksha ja jõudsime lõpuks Diusse.
Kohale jõudsime nelja päevaga. Minu elu raskeim ühes kohast teise liikumine.

Diu on fantastiline saar India lääneküljel. Tegu on endise Portugali kolooniaga ning kõik majad on hingematvalt kaunid. Inimesi on vähem ja liiklus pole nii õudne, kui see on mujal Indias. Ookeanis möllavad kõrged lained, sooja on 35-40 kraadi ringis ning aeg-ajalt sajab rajult vihma. Esimene õhtu nautisime haikala karrit riisiga, mida pakuti meie oma hotelli restoranis. Täna laenutame ilmselt rolleri, millega on mõnus mööda saart ringi kärutada. Ja me ei pea enam surmateekonda läbima, sest selgus, et siit lähevad ka siselennud otse Delhisse.
Diu oli absoluutselt sada protsenti väärt neljapäevast loksumist.

Me saime endale parema toa vaatega otse m2gedele, kuid see on ka kallim. Enne maksime umbes 30 krooni nyyd aga umbes 50
Peatume hetkel Family Stay House’s nimega Mushroom ja igalpool kasvavad looduslikult hiiglaslikud kanepitaimed. Kui siinse eluga 2ra harjuda, muutub siinolemine aina nauditavamaks. Yhel 6htul k2isime ka kuumas vannis, mis siin t2hendab, et templi sees on v2ikest m66tu bassein, kus k6ik end yheskoos pesevad. V6ib k6lada ebahygieeniliselt ja ilmselt seda ongi, kuid see kogemus on omaette v22rtus.

Himachal Pradesh, Vashist

Mida??? Nii palju sitta???
Eino ma teadsin k8ll, mis mind siin ees ootab. V6i v2hemalt ma heausklikult arvasin end teadvat, aga no mida?
T2na on esimene p2ev, mil ma tunnen, et ma v6in siin olla. Oleme l6puks j6udnud esimesse peatuskohta, kuhu kauemaks j22da kavatseme ja selleks on Himachal Pradesh, linn Vashist. Linnal on v2ga intrigeeriv nimi. Muide, 8he maja aknaraamidele oli graveeritud haakrist.
Just j6ime hommikukohvi p6letava p2ikese k2es ning vaatasime lumiseid m2etippe, mis meile siin otse k2tte paistavad ning arutasime, et me reaalselt vist ei saa aru, kui kaugel ja k6rged need m2ed on. Meie asukoha k6rgus on umbes 2000 ja nende m2gede 6000. M2gedesse tulek oli ainu6ige tegu, kuna Delhi kuumus niitis s6na otseses m6ttes jalust. Siin on aga talutav, p2ike on kuum aga p2ikesevarjus peab lausa salli 8mber 6lgade panema. Iga kord midagi juures v6i s88es on raske, klaasi sees on silmn2htav sodi. Kui olen millegi tarbimise l6petanud, tegelen umbes tund aega keha kuulatamisega. See t2hendab, et ma ootan, kas n88d keerab sisikonna sassi v6i ei. Ei, aga k8ll me 2ra harjume.

Kas sa Indias oled käinud?

Homme sõidame Indiasse. Tagasi 17 juuli, seega olen kuu aega kättesaamatu. Kui tekib põletav kriisisituatsioon, siis Martin võtab telefoni kaasa ning te saate tema numbrilt ka mind kätte (+3725299113).

Mul on praegu kolm ohatist korraga. Ma sain aasta vanemaks ning ma saavutan varsti tipptaseme päevad läbi laisklemises.

Mida teha kuni India reisini?

Likvideerida oma võlgu ehk kohtuda kõigi nende armsate inimestega, kellele on ammu see lubatud, kuid kes on sellest täiesti ülekohtuselt siiani ilma pidanud jääma.

Sandra Palm vestleb Kadri Noormetsaga

Sandra says (15:18):
me tegime süste
Sandra says (15:18):
pohmellis ja kergelt haiglase olekuga
Sandra says (15:19):
päris rets oli
Sandra says (15:19):
ma ei jõudnud kaks päeva ühelegi etendusele
diego rivera says (15:19):
haha
diego rivera says (15:19):
päris hea
diego rivera says (15:19):
nüüd olete kõige vastu vaktsineeritud jah
diego rivera says (15:20):
isegi halva teatri vastu, nüüd võib südamerahus isegi vene nukke vaatame minna
diego rivera says (15:20):
peaks ka süstima minema

/ Ei, tegu pole narkaritega. Me läheme hoopis kuuks ajaks Indiasse.

LAYOUT

Nonii sõbrad, saingi hakkama. Kena kannatust teile esimese 4 minuti jooksul

REKLAAM ISEENDALE

Koreograafia eriala II kursuse lõputööd

VAHETATUD LOOD

1. Juuni / kell 20.00

Tallinna Linnateatri Taevalava

Tallinn TreFF Festivali raames

———————————————————————————————————-

LAYOUT

Idee ja lavastus: Sandra Palm

Esitus: Triin Lilleorg, Martin Sookael (Teatrilabor)

Video: Martin Sookael (Teatrilabor)

Heli: Ando Naulainen

Kestus: 15’

Covers rely heavily on layout skills to compete for visual attention.

kild

Mõned Freudi järglased väitsid et kõiki kaitsemehhanisme võib kasulikult rakendada, Freud ise uskus et on olemas üks positiivne mehhanism – ülendamine (sublimation). Ülendamise käigus muudetakse sotsiaalselt lubamatu vajadus, näiteks seksuaalsus, viha, hirm või mis iganes, sotsiaalselt aksepteeritavaks või isegi produktiivseks vajaduseks. Agresiivsest inimesest võib saada lihunik või korvpallimängija. Murelikest ja segaduses inimestest võivad saada organiseerijad, ärimehed ja teadlased. Tugeva seksuaalse tungiga inimesed sobivad kunstnikeks, fotograafideks ja kirjanikeks. Freudi jaoks olid kõik positiivsed loomingulised tegevused lihtsalt ihade ülendamine, enamasti seksuaaliha paremaks muutmine.

17:25 24.04.2009

“Sa magad ja tähtsad onud kõnnivad su ümber” kõlab Martini hääl läbi paralleelreaalsuse. Martin on pilves.

“Ma tunnen nende parfüümi lõhna” vastan mina istuli tõustes ning tajun, kuidas mind tagasi reaalsusesse kistakse, aga mina ei ole pilves. See on üldse väga huvitav teema, kuna nädala jooksul Hollandis suutsin ma piirduda kahe mahvi kanepiga. Intrigeeriv.

“Aknast välja vaadates tundub kõik nagu Dali maalil” ütleb Martin.

Vaatan ka, kuid tunnistan endale, et seda arvamust väga ei jaga. Sellegipoolest ei vaevu ma seletama, ei endale ega talle, kõiki peas tekkivaid seoseid, miks ei ole tegu Dali maaliga.

Piletikontroll lausub midagi viisakalt võõras keeles ning pöördub järgmise reisija poole. Sõidame rongiga Amsterdamist Brüsselisse, edasi lennuki peale ning südaöö paiku peaksime koduses Tallinnas maanduma. Ma ei hakka parem kirjeldamagi seda tunnet, mis mind valdab puhtalt mõttest Eestisse naasemisest. Kes arvab, et pean silmas meeletut kodutunde puhangut , on asjadest valesti aru saanud.

Sööme Pringelseid ja joome Coca Colat. Mul on süda endiselt veidi paha Amsterdami rongijaamas söödud kummikommidest. Halbade kummikommide tunnuseks on, et punased on alati kõige paremad, sest punaste marjade flavoureid on kõige lihtsam/odavam järgi teha. Mitu head rohelist kiivikommi sa oled elus söönud? Aga mitu head vaarikakommi?

Sõidame Rotterdamist läbi ning tunneme kahjutunnet, et siia ei tulnud. Ma mõtlen, et miks ma ei vahetanud ühte oma rattapäevadest Rotterdami vastu? Rongijuht hakkab midagi kohalikus keeles seletama. Saan aru vaid nii palju, et on ilmnenud mingi tehniline probleem ning mõtlen, et kui napilt me praegu Brüsselisse jõuame ning kui vahva oleks lennukist maha jääda. Kunagi ütles mu hea sõber, kes armastab väga palju reisida, et alati hakates Eestile lähenema ilmnevad probleemid ning Eesti toob vaid muret kaasa. Tasapidi hakkan ma teda aina rohkem uskuma. Rong on juba lootusetult täis ning ma sulgen oma arvuti, sest ta ei taha enam siia mahtuda.

21:59 21.04.2009

Mu lihased on mõnusalt kurnatud, luudes on külma ja liigestes on kerge valu. Üldse ei kurda hetkel. Kärutasin päev otsa Nynke rattaga mööda Haagi ringi, kuigi mööda Haagi pole vist õige öelda, sest enamasti tiirutasin ühes osas linnast.  Esialgne plaan oli sõita kesklinna, kuid õhtu ühes külmade kätega saabus oodatust varem. See eest leidsin ühe muheda pargi, mille risti-põiki läbi sõitsin ning iga pingi juures, kuhu päike peale paistis, paar lõiku Syd Fieldi lugesin ja eriti kanget juustu sõin. Tänane päev tuletas mulle meelde, kui oluline on oma isiklikku tempot järgida, kuid esmalt tuleb seda üleüldse kuulama õppida. Kuula ja tegutse vastavalt kuuldule. See pole muide üldse lihtne ning ma olin selle olulisuse sootuks unustanud. Hetkel, aga ei suuda selle õnnestumise või mitteõnnsetumise osas seisukohta võtta. Kaldun arvama, et veidike õnnestus.
Nagu tõeline idaeurooplane rattaga Hollandis tekkis mul lisaks kõigele muule paar avariiohtlikku situatsiooni, kuid kibekähku vändates õnnestus mul vihaleaetud autojuhi eest siiski põgeneda. Nimelt olin ma alguses suures segaduses, et kus täpselt ma sõita tohin ja kus mitte. Kohati nagu oleks rattatee, siis on sõidutee, siis aga ühtäkki kõnnitee. Rattatee muutub sujuvalt kõnniteeks, mille kohal ilutsevad punase ringi sees jalgratast kujutavad märgid, mispeale esimesest enam haisugi pole. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui valida taktika – sõida teise ratturi järel, kuigi nad ise ka osaliselt väga ülbelt ja kaootiliselt sõidavad. Üks on aga absoluutselt kindel – rattur on kunn. On piirkondi, kus on ainult rattateed ning autodele on antud eriluba seal liigelda. Autojuhid on siin muide kõige ettevaatlikumad ning korrektsemad. Kuulun nüüdsest ametlikult nende inimeste hulka, kes pooldavad rattakultuuri arengut Eestis.

Syd Field, The Screenwriter’s workbook

Tundub, et minu pidevad miks-küsimused kõigile ja kõige kohta on isegi õigustatud.

Hetk tagasi avastasin, et päev on ootamatult õhtusse veerenud ja mina olen kogu aja arvutiõpetuse ülesandeid lahendada proovinud. Milline kena viis veeta esmaspäeva Haagis. Igatahes loodan, et teised varsti turult kala, juustu, värskete puu- ja juurviljadega naasevad, sest mul pole enam absoluutselt tahtmist ükshaaval tekstis sisalduvaid suuri tähti Boldi keerata või neljast pildist ühte pilti moodustada. Martin ütles, et see kõik on arvutiõpetusest sama kaugel kui kehaline kasvatus koreograafiast. Kas pole mitte tore kuuluda süsteemi ja funktsioneerida vastavalt sellele. Rõõm on piiritu.