Kuusk

Jõulud on mulle alati väga-väga meeldinud. Eriti meeldisid nad mulle muidugi lapsepõlves, siis kui südame põksudes sai oodatud, et päkapikud käima hakkaks, et kuusk toodaks, et jõuluvana kingid tooks. Meie peres on traditsiooniks süüa esmalt õhtusöök, misjärel avada kingid ja suunduda magustoitu sööma. Minu kulul tehakse siiani nalja, kuidas ma lapsena olin söönud ühe kartuli ja lusikatäie kapsast, et saaks ometi see soolase toidu ring söödud ja rutem kinkide juurde. Nii ma siis istusin, kibelesin ja utsitasin kõiki kiiremini sööma…

Nüüd on asjaolud teisiti – kingid ei ole enam ammu kõige olulisemad. Minu jaoks on tähtis, et pere tuleb kokku, ollakse rahulikud ja õnnelikud, nauditakse üksteise seltskonda ja head toitu, sealjuures meenutades möödunud aastat. Ja möödunud aasta on meenutamist väärt – meie peres kasvab nüüd laps, kes õige pea võib-olla niisamuti nagu ema kunagi, hakkab kõiki utsitama õhtusööki kiiremini sööma, et saaks juba ninapidi kuuse alla sukelduda. Sel aastal on jõulud eriti erilised, sest need on meie poja esimesed jõulud. Kuigi ta veel ei oska oodata päkapikke ja jõuluvana, siis kindlasti oskab ta tunnetada seda head rõõmu, rahu ja õnnetunnet, mis jõulude ajal valitseb. Et tähistada meie jaoks esimesi “päris” jõule, tõime me ka oma koju esmakordselt kuuse.