Juba mitu kuud on möödas…

… minu viimasest postitusest siia blogisse. Aga pole hullu. Laps on sündinud, noor pere on uue elukorraldusega harjunud ja vaikselt-vaikselt hakkan taas ka seda blogi ellu äratama.

Et kõike tagantjärele ajalises järjekorras kirjutada muutuks keeruliseks, siis ma lihtsalt alustan kuskilt

Jõulud on tulemas. Eelmine aasta ma otsustasin, et jõuludeks hakkan nüüdsest alati isetehtud-hästitehtud kingitusi meisterdama. Eelmine aasta said kõik lasta hea maitsta minu isetehtud trühvleid. Sel aastal on aga hoopis teised tuuled. Nimelt veetsin ma eilse päeva ise seepi tehes. Valmisid šokolaadi-, kurgi-, piparmündi- ja piima-mee-kaera-seebid.

Loodan, et kingisaajad jäävad rahule. Soovin neile mõnusat pesemist

meisterdamishullus jätkub

Tegelikult algas tänane päev palju suurema projektiga. Kui olin 2h hoolega kudunud, selgus, et olen teinud liiga suure ja valesti, ning pidin kõik üles harutama. Uuesti alustamiseks täna enam mahti ei jagunud. Seega võtsin kätte poolelioleva mütsi ning tegin selle lõpuni. Lõike mõtlesin taaskord peast ja oravamotiivi leidsin netist. Laste asju on ikka mõnus teha, lähevad nii kähku

Tutvustan uhkusega – minu esimene beebikampsun!

Lõike mõtlesin peast. Ohtralt nalja sai kollase lõngaga, kuna seda kippus väga napilt puudu jääma. Nimelt lõppes tükkide kokkuõmblemine erinevate 6cm pikkuste juppide kokkusõlmimisega. Viimased 5cm kõljeõmblusest aga ongi ühe teise kollase lõngaga kokku õmmeldud, mille ribakesed kuskilt lõngakottide põhjast kokku kraapisin. Kujutasin juba ette, kuidas ma 10cm lõnga pärast poodi võimalikult sarnase tooni ja paksusega lõnga ostma lähen…

Vanasti tegin päris palju käsitööd. Ilmselt nüüd, kus koduseks jään, tuleb oskused uuesti läikima lüüa. Sellega seoses meenub mulle, et mu õmblusmasin vajab parandusse viimist. Milleks ometi uhke ja hea õmblusmasin peab niisama kapis seisma?